No 104 – kalad
Kalad on uued porgandid!
Ja nii ongi!
Kalad on uued porgandid!
Ja nii ongi!
Aega on vähe, aeg on limiteeritud!
Kuigi tundub, et ei toimu midagi, siis tegelikkus on hoopis midagi muud. Sahmida tuleb mitmel rindel. Keraamikale olen võtnud oma aja. See tähendab, et nõud ja pesu on rohkem pesemata ja/või kodu koristamata. Aga ju peab nii olema, sest täna selgus, et see kõik on olnud seda väärt.
Viimase ahjutäiega olen äärmiselt rahul. Kohe nii rahul, et tõttaks seda kuskile poodi riiulile panema. No, et teised näeks, müük on teisejärguline. Aga pole poodi… Veel…
Uus muster, uued vormid!
Sporti tehes on mul alati soov jõuda kuskile ette (kui just piljardit ei mängi). On väga meeldiv, kui koju saab tulla medaliga. Seepärast meeldivad mulle need kannatuse tunnid kõige rohkem, mis premeeritakse alati, sõltumata tulemusest, medaliga. Lisaks medali võitmisele meeldib mulle neid ka valmistada. Viimaste tegemise otsus sündis ühel kiirel päeval. Ja paari tunniga oli idee olemas ja katseeksemplargi valmis. Siis tuli neid valmistada ~30tk. Nii saigi, ajaga võidu joostes,kõik valmis tehtud. Arvestades, et sundisin savi palju, ei olnudki kadusid. Sundimise all mõtlen siis seda, et kuivatasin võimalikult kiiresti. See ei ole just mõistlik tegevus, sest pragu/praod on sellistel puhkudel lihtsad tulema. Isegi siis, kui see on vaid tükk plaati. Ei tea, kas mingi tunnetus hakkab tekkima? Või oli see õnn, mis taaskord end lotovõiduks ei vormistanud vaid hoopis pragudeta savis ilmutas?!
Kordustega töö on mõnes mõttes ilgelt tüütu. Mõtle – teha tuleb 50 peaaegu (mitte täpselt) ühesugust asja – õudne. Tegelikult see kõik nii üldse pole. Näha tuleb väljakutseid ja oskuste arendamisi. Mul on väga hea meel, et mind leidsid sulgpallurid, kes oma turniiri jaoks medaleid soovisid. Koostöös ja mitmete proovitöödega jõudsime soovitud tulemuseni, mis mõlemale poole meeldis. Kui vahepeal tundus, et hea lahenduse leidmine on võimatu, siis lõpuks see õnnestus!
Lisaks medalitele oli võimalus ka üks meene valmistada. Selle üle on mul siiralt hea meel, et oli võimalus kasutada just seda tehnikat, mis mulle väga meeldib.
Järgmiste projektideni!
Mulle meeldib teha tellimustöid. Eriti kui on natuke vabad käed või saab ise midagi vahvat välja pakkuda.
Liis soovis oma sõpradele kruuse, sest täitus 15 aastat sõprusest. Nõudeid oli vähe ja valikuid palju. Päris mitu päeva seedisin ja sorisin ja mõtlesin. Ja leidsin tsitaadi. Leidsin mitu, aga valisin sellise – “Tõeline kahekõne sõprade vahel toimub vaikuses. Mitte ütlemine, vaid see, et ütelda pole vajagi, on see, mis loeb.” Margaret Lee Runbeck, 1905-1956
Kolm inimest on taaskord rõõmsamad!
Juba kevadel sai uus näitus oktoobriks kokku lepitud. Tahtsin teha raku asjade näituse. Nii ongi viimane kuu aega läinud iga vaba hetk keraamika lainel. August oli ühel hetkel käes ja minul polnud raku ahjugi, asjadest rääkimata. Kõik see tuli ruttu-ruttu mureseda ning siis kõik järgi proovida.
Meetod, ahi, glasuurid – kõik olid uued. Seekord oli eesmärk ka glaruur ise valmistada. Aitäh kõigile, kes teadmistega ja reaalsete vahenditega selle juures abiks olid. Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. Mul on hea meel teatada, et näitus on üleval. Juba kolmapäevast avatud kõikidele silmadele vaatamiseks.
Näitusel ei ole mitte ainult raku esemed vaid siiski ka kõrgkuumuskeraamika.
Kohtume näituse lõpetamisel 1. novembril?!