Niidy & keraamika

Nüüd olen kohal… Ehitusinsenerist hobikeraamiku blogi!

Category: Vaagnad

IMG_5d92daf6-b136-40cb-9f93-b325a60dd0cf

No103 -rukkililled

On inimesi, kes minu täiskasvanuea keraamikategemistele on algusest peale kaasa elanud. Mirje tõi tabavalt välja, et minu esemed on palju muutunud. Jaa, tohutult. Kohati on isegi piinlik, kui vaatan oma esimesi töid, mis on välja rännanud. Mitte et neil midagi viga oleks, ei, funktsioaalsuselt ja tehniliselt on kõik ok. Lihtsalt minu stiil on muutunud – olen ise kasvanud ja maitse on ka, ma ei tea, arenenud? Või olen lihtsalt jonniga teinud neid “kiiksuga” asju mis mulle meeldivad. Kui ma saaks, siis kannaksin 100% mustritega asju. Ja omaksin kõike mustrite ja värvidega ägedaid asju. Nüüd, tänu muutunud keraamikale, näen, et selliseid asju on veel.

Igaljuhul Mirje tuli enne jõule välja ideega, et temal on vaja rukkililledega vaagent/taldrikut. Esimese hooga suurendasime kohe läbimõõtu – et ikka plaadikoogi asemel ka terve tordi saaks panna. Järgmise hooga võttis see rukkilill mind sügavalt mõtlema. Esimese visioonina tuli kohe pähe omaaegne, äkki isegi Siimusti keraamika?, tehtud vaas kolme rukkililleõiega. Olen aga kindlalt otsustanud, et kui midagi teen, siis selles omas võtmes, mis mulle omale tundub, et õnnestub järjest rohkem. Nii ma siis jonnisin. Ostsin isegi poest polümeersavi ja tegin templi – esimest korda! Ja siis silma järgi, mitte mustrilehe abil, paigutasin rukkililled savile. Ja tulemus…

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kuna ise üle anda ei saanud, siis kodune kvaliteedikontroll ütles, üle andes, et ilus on. Seda pole varem juhtunud!

Tüdrukute õhtu öö

Ühel ilusalt augustiõhtul saabus minu juurde kamp türdukuid. Sooviks oli meisterdada tulevasele abielus naisterahvale tüdrukute õhtu käigus üks ilus ese, mis jääks vallalise elu meenutama. Nii valmistasingi ette ühe korraliku suurusega kausi, et oleks kuhu kõik pirkukad, saiad, koogid, õunad, kommid ja muu vajalik ära mahuks. Edasi jäi vaid pruudil ning tema sõpradel kauss kaunistada.

IMG_8967

IMG_8970

Õhtu lõppes juba otsaga septembris, sest lõpetasime kell 2 öösel.

IMG_8978

Tulemus sai ägedalt rõõmus ja värviline. Kahjuks jäi kauss ise pildistamata.

Minu esimene selline üritus. Võib vist rahule jääda?!

No 65 – esimene puupõletus

Jah, uskumatu, on veel endiselt asju, mida saan esimest korda teha.

Alguses olin kogu protsessi suhtes suht jahe. No oli ju tehtud maapõletust ja tünnipõletust. Eks ma küll teadsin, et eelmised oma olemuselt totaalselt teised, aga ikkagi suhtusin sellesse puupõletusse kuidagi jahedalt.

Ahi oli tore küll muidu.

No 64_1

Pakkisime siis asjad sisse ja tegime juba vaikselt tuld. Piilusime aegajalt ikka sisse ka. Alguses oli tore vaadata, mida koonused teevad ja kuidas kõik helendab. Lõpuks oli avast näha vaid ühtlane helepunane värv.

No 64_2

Peale 13h ahju ümber toimetamist olid koonused kukkunud ja tuli sulgemise aeg. Kostnast tuli uhket suitsu.

No 64_3

Nüüd tuli 39h kannatada, et näha mis välja tuli. Tuli ju tuhk käivad ahjus ringi nii nagu nemad tahavad. Nii tulebki iga kord oma moodi tulemus.

No 64_4

No 64_5

No 64_6

IMG_8441

Lõpuks siis juhtus nii, et need ahjust välja tulnud esemed võlusid mind. Tulemus on kuidagi ehtne. Mitte et elektriahi ja sealt tulev glasuuritud asi oleks võlts, aga… Ehk on parem väjendusviis, et ese pole nii poodne – ei ole selline üdini puhas, sile, ühtlane ja steriilne.

Ootan järgmist puupõletust.

No 55 – ikka hullult lahe

Kui sain teada, et tuleb sünnipäevale minek, siis mul kohe tuluke põles peas. Idee oli kohe olemas. Kui tavaliselt tekib ahastus, et ohh, mida nüüd kinkida, siis Liisi puhul oli asi kohe selge. Oleks ju olnud äärmiselt igav minna kingitusega, mis ei ole minu enda tehtud – seda enam, et tema kodus on neid minu tehtud asju rohkem ilmselt kasutuses kui kellegi teise kodus sealhulgas minu kodus :).

Mõte valmis, siis asusin tegutsema. Alustasin väikese Marta asjadest  (vt linki) ja lõpetasin Liisile mõeldud kauss/vaagnaga. Nagu ikka läheb midagi vussi. Esimene vaagen (vt linki) läks katki… Siis tuli käed taskust välja võtta ja uuega alustada. Kibekiiresti, sest sünnipäevani ei olnud enam kaua jäänud. Juba katki läinud vaagnat tegin paar õhtut ja seda suht hiliste tundideni. Teine katse oli vajalik – arvan, et muster tuli teisel katsel parem.

Lõpuks sain ikka valmis ja asjad said Liisile üle antud.

IMG_7625

Untitled2

IMG_7630

Pabistasin, et kas Marta jaoks pole tass liiga suur ega raske ja kas Liisile kauss/vaagen meeldib. Valisin intensiivse sinise (niipalju teadsin angoobi värvist), sest teadsin, et sinine meeldib. See, et see nii intensiivne on, oli endalegi üllatus.

Õnneks läks kõik hästi – Martale meeldis ja Liis julges ka kausi/vaagna lauale panna.

Aga see tehnika on ikka lahe onju 😉

No 51 – kolmas!

See on justkui üks lõputu tegu juba :D. Kaks korda olen sellest juba kirjutanud – No 42 ja No 45. Tundub ju liiga hea, et kolmandal korral kõik õnnestuks või kuidas?

Nagu arvata, siis ei õnnestunudki 😀

 IMG_7482

IMG_7485

Õnneks jäi seekord kõik ühte tükki. Ei mingeid pragusid, mis on väga väga rõõmustav. Selleks ajaks, kui ma oma katsetustega ühele poole saan ja lõpuks sellise saan, nagu tahan, siis Maarjal on kodus juba vajalik ese olemas :D. Sellest projektist on tekkinud hasart. No, et peab ju saama, mis mõttes ei saa?

Seda pole vaja haamriga kokku lüüa. Tuleb üks tort muretseda ja vaadata, kuidas see sinna peale istub.

Saan veel paar korda proovida ilmselt!

No 36

Nii juhtub, kui mind paariks päevaks üksi jätta…