Niidy & keraamika

Nüüd olen kohal… Ehitusinsenerist hobikeraamiku blogi!

Category: Muud

No100 – nautides medaleid

Sporti tehes on mul alati soov jõuda kuskile ette (kui just piljardit ei mängi). On väga meeldiv, kui koju saab tulla medaliga. Seepärast meeldivad mulle need kannatuse tunnid kõige rohkem, mis premeeritakse alati, sõltumata tulemusest, medaliga. Lisaks medali võitmisele meeldib mulle neid ka valmistada. Viimaste tegemise otsus sündis ühel kiirel päeval. Ja paari tunniga oli idee olemas ja katseeksemplargi valmis. Siis tuli neid valmistada ~30tk. Nii saigi, ajaga võidu joostes,kõik valmis tehtud. Arvestades, et sundisin savi palju, ei olnudki kadusid. Sundimise all mõtlen siis seda, et kuivatasin võimalikult kiiresti. See ei ole just mõistlik tegevus, sest pragu/praod on sellistel puhkudel lihtsad tulema. Isegi siis, kui see on vaid tükk plaati. Ei tea, kas mingi tunnetus hakkab tekkima? Või oli see õnn, mis taaskord end lotovõiduks ei vormistanud vaid hoopis pragudeta savis ilmutas?!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

No 52

Ma tahaksin teha ka savist pokaale. Lehest keerates ei ole häid lahendusi leidnud. Kui suvel treisin, siis katsetasin treides. Enamvähem võib rahule jääda.

Nüüdseks on need juba omale armsa omaniku leidnud.

IMG_6975

IMG_6970

🙂

No 51 – kolmas!

See on justkui üks lõputu tegu juba :D. Kaks korda olen sellest juba kirjutanud – No 42 ja No 45. Tundub ju liiga hea, et kolmandal korral kõik õnnestuks või kuidas?

Nagu arvata, siis ei õnnestunudki 😀

 IMG_7482

IMG_7485

Õnneks jäi seekord kõik ühte tükki. Ei mingeid pragusid, mis on väga väga rõõmustav. Selleks ajaks, kui ma oma katsetustega ühele poole saan ja lõpuks sellise saan, nagu tahan, siis Maarjal on kodus juba vajalik ese olemas :D. Sellest projektist on tekkinud hasart. No, et peab ju saama, mis mõttes ei saa?

Seda pole vaja haamriga kokku lüüa. Tuleb üks tort muretseda ja vaadata, kuidas see sinna peale istub.

Saan veel paar korda proovida ilmselt!

No 44 – hobi ja ajaviide

Keraamika on minu hobi. Selle jaoks on aga vaja aega – mul on pool tunnikest, teen nüüd, ei ole selle hobi puhul võimalik. Või ehk siiski? Kui mul on oma tuba…

Kodus ühel päeval meisterdades tuli südame mõte. Tegin ära, teadmata, kus need kasutust leiavad.

Nädalavahetusel siis lõpuks leidsid… Lõpetasin omale mütsi kudumise ja plaanin järgmist ajaviidet. Teades aga, et kampsuni kudumisel vajan silmusemärkijaid, meisterdasin kasutamata südametest omale ühed.

Keraamika = hobi, käsitöö = ajaviide!

No 42 – kõik asjad ei õnnestu

Mitte kõik asjad ei õnnestu. Ja sellised untsu läinud asjad õpetavad. Kui asi on raskes või savi jaoks ebatradistsioonilises vormis, võib sellest ju aru saada, et ahjust saad katki põlenud eseme, aga kui asi on sinu oma kobakäpluses, siis ajab tigedaks küll.

Juba kavandit koostades oli selge, et endale püstitatud eesmärgi saavutamine ei saa olema kerge. Seoses ühe teise ebaõnnestunud projektiga, oli tehnika terve eseme saavutamiseks, juba omandatud. Kõik kokku kleebitud ja vaev nätud transportisin eseme põletusse. Seal seisis see mõnda aega ning ühel päeval saabus meil, et pitsi ääres on praod ja muidu on ka asi nii õrn, et ahju pakkiv mees ei tahtnud seda ahju tõsta – palus, et ise tõstaksin. Ülevaatamisel selgus, et praod ei olnud läbivad. Omas peas oli selge, et kui pragu näppima ja parandama hakkan, kukub kogu pits hoopis küljest ära. Nii otsustasin eseme olenemata praost ette põletada. Ja tulemus ahjust tulles oli…

…Trummipõrin…

…Tadaa…

No ja loomulikult oli katki. Tunduski juba liiga hea. Olin ju suutnud selle tervelt teise linna otsa transportida. Lisaks ära kukkunud pitsile, oli ka pragu tsentrisse.

Nüüd ei teadnud mida ette võtta. Uurisin erinevat keemiat, millega parandada – head lahendust ei leidnud. Käisin siis oma ala spetsialistidelt nõu küsimas. Sain info, leidsin ilusti ka ahju, kus põletatakse asju veidi madalamal temperatuuril, kuis enne. Otsustasin eseme koju transportida, et siis peale parandustöid see uude ahju viia. Kodus tegin sellele laual ruumi. Kõik oli hästi. Kuni ühel päeval süüa tegin ja laua kohal oleva konksu otsa lõikelauda riputasin. Puust ilus lõikelaud ei jäänud konksu taha kinni ja kukkus äärega vastu pitsi. No ja loomulikult pits katki UUEST kohast.

Oleks mul haamer kohe kõrval olnud oleksin suurest vihast kõik tükkideks löönud ja olekski kõik olnud selle esemega. Aga ei olnud seda haamrit seal!

Kui ahjust tuli pitsitükk ära nii, et see ise oli vähemalt ühes tükis, siis loomulikult nüüd ei tulnud 1 tükk ära vaid lausa mitu…

Selge oli juba enne, et kindlasti tuleb uue sarnase (pits vajab veidi muutmist) asjaga ka uuesti alustada. Tellimus vajab ikkagi korralikku ja esinduslikku täitmist!

Kuna haamrit ei olnud, jäi see kõik terveks. Nii see kõik nüüd seisab riiulis. Mõistlik oleks ju katki lüüa, saab riiulisse ruumi. Samas parandades võiksin sellest midagi õppida, aga kui parandan ja tagasi saan hunniku tükke, mille siis ikka haamriga katki löön… Kas on mõtet?

Sellisena see siis seisab nüüd riiulis…

No 38

Olen ise alati hästi elevil, kui asju koju toon. Laon ükshaaval kotist välja, tavaliselt põrandale. Siis käsin vaadata ja kommenteerida öeldes, et noh, ütle nüüd midagi. Kui keset suve ühe treimisnädala omale organiseerisin, siis öeldi, et noh trei nüüd. Peale vaatamist, kuidas asi käib, tuli mulle teostamiseks kavandeid kohe paari lehekülje jagu. Ja mina muudkui tehku. Mis mul üle jäi. Nendest disaintoodetest said selle sügise hitt-tooted.

Aga loomulikult jääb igast laarist miskit ka omale koju. Esimene mõte disaineri peas, minu teostus ja glasuurivalik.

No 37

Väga meeleolukas tünnipõletuse töötuba EKA kursakaaslastega seljataga. Katsetasime muude tegevuste vahel seekord tünnipõletust.

Olime kõik oma asjad ettevalmistanud – ettepõletuse teinud ja eelnevalt muidugi toredad asjad välja mõlenud.

Kõigepealt siis pakkisime kupatuse ja panime põlema

Järgmisel päeval avasime. Paistis hunnik sütt…

Tünnipõletus oli palju paremini hallatav kui maapõletus. Ja mis põhiline, see ei suitsenud nagu maapõletus… Seega saab seda mõnes asulas veelkord proovida.

Ja tulemus:

N.ö tavalisest valgest savist tehtud kauss…

Ja suure šamoti teraga savist tehtud vaagen…

Nii maapõletus kui tünnipõletus on kogetud ja järeldused tehtud. Nüüd tuleb neid vaid uuesti praktiseerida 🙂

No 34

Lisaks lihtsale elektriahjus põletusele katsetasime EKA kursusekaaslastega ka maapõletust.

Tänud juhendajale ja võõrustajale!

Kõigepealt asjad kuhja…

Siis põlevat materjali peale piisavalt ja põlema…

Ja peale piisavat põletamist ja omakorda jahtumist sai tulemust näha…

Ootasin veidi enamat. Selliseid süsimusti jne… Kui asjad kätte sain, siis tundus kuidagi mannetu. Kui täna hommikul pildistasin tundusid isegi täitsa toredad.

Seda põletust tuleb veel katsetada…

No 31

Ma ei arvanud, et selline asi üldse püsti seisab. Üllatust oli omajagu, kui teise töös puu leidsin.

Minu visand oli suurejooneline. Seda savile kandes, tuli hulgaliselt kärpida… 😦

Tuleb veel proovida!

No 25

Olen näinud igasugu huvitavaid asju, mis kokku tehtud erinevatest värvilistest massidest. Tundi minnes olin valmis, et kõigepealt vaatame pilte ja ehk videosid ja arutleme, kuidas miskid mustrid on tehtud jne. Üllatus oli suur, kui meile peale 10min jagati kätte 4x100g värvilist savi (punane, kollane, sinine ja pruun), 5kg valget ja öeldi, et alustage.

Olin tol hommikul vara ärganud ja selleks ajaks juba väsinud ning natuke nagu pahane, et mis mõttes – esimest korda, kui on vaja mõelda ja arutleda ja kalkuleerida (100g igat värvi ei ole just see kogus, millega mitmeid kordi igasugu asju proovida saaks), siis meil seda aega pole. Idee tuli isegi kergelt – kraanikausis töövahendeid pestes. Küsimus oli pigem, kas minu mõtet ka võimalik teostada on.

Kuna ei ole polümeeridega ka kokku puutunud, siis olin suht rumal kogu selles värgis. Õnneks minu vasakul käel istuv pinginaaber on selles osas üliteadlik, siis ma teda tüütasin seal iga natukese aja tagant. Kui muster kokku sai, tekkis küsimus, et mis nende tükikestega edasi? Et asi kokku jääks tuleks teda rullida või kleepida või millegi peale (teine savi) panna. No siis ladusin need tükikesed kokku, voolisin isegi rohkem kandilisemaks ja puha. Sain siis plaadi kokku. Seda kuskile kaussi ei paigalda ju, jääb teine lokkima ja siis muster täitsa kaob ju ära. Et mis mõte siis minu hoolega kokku pandud mustril?

Lõpuks ikka õnnestus see plaadike ka kuskile kipsi peale sobitada ja ta sellise ümara vormikese võttis. Lisaks kõigele oli üldse suur küsimärk, et kas see kõik ka kokku jääb. Võisin vabalt peale eelpõletust saada hunniku tükke tagasi.

Järgmisel nädalal kooli minnes selgus, et kumerus on suht ära kadunud ja väga mul kogu kupatust lihtvida ka ei tasu, sest võib veel tükkideks pudeneda.

Õnneks jäi kõik ühte tükki.