Niidy & keraamika

Nüüd olen kohal… Ehitusinsenerist hobikeraamiku blogi!

Category: Ebaõnnestumised

No 95 – kuldsed sõnad

Vahva mees ütles mulle kuldsed sõnad: “Kui vorm ei ole juba see, siis ei ole mõtet mõelda, et päästan pärast glasuuriga. Löö parem kohe katki!” Ja nii ongi… Kui selline vorm on tekkinud ja pole päris sinu oma, siis ikka saab mõeldud, et nii palju tööd on tehtud ja väga pole vigagi ju. Siis jõuad glasuurini ja nuputad midagi sobivat. Lõpuks kui asi käes, siis ei ole ikka see. Ja siis võtad juba haamri ja viid teetäiteks – kui õigel ajal reageerida, siis saab samast materjalit hoopis midagi uut luua. Raisatud aega on lõppkokkuvõttes vähem ning energiat samuti. Kõigepealt tuleb sellised asjad ära tunda ja siis on vaja leida endas selgroog – tunnistada, oma asjade seast, et see on hea ja see ei ole. Lõpuks tuleb tõdetu täide viia.

No 95_1

No 95_2

No 90 – kevad

Kevadega seostuvad esimesena ikka lilled.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja pragu käib ka vahel asja juurde 🙂

William Edward Burghardt Du Bois

Selle aasta esimene laadamüük oli Kalamaja päevade raames. Laupäeva hommikul oli udu, külm ja kõike muud kui hea laadailm. Õnneks keraamika vihma ei karda. Laupäeval kohale jõudes oli juba lihtne – hirmuvärin, et kas asjad ahjust ikka õigeaegselt tulevad sai ju reedel ületatud. Nii saingi ettevalmistused (kaasapakkimine ja hindade väljamõtlemine jms) tehtud juba reede õhtul. Laupäeval jäi kast vaid peale tõsta.

IMG_8028

Olin juba unustanud kui raske üks laadapäev võib olla. Nii jäigi laupäeval kodus kõik tegemata! Lihtsalt magasin. Eurovisiooni magasin ka maha. Nii, et mitte ühtegi laulu ei kuulnud ja tulemuse vaatasin internetist.

Peale laata tekib alati mõtteid, et kas üldse peaksin midagi tegema. Vaadates müüginumbreid ei meeldi mu asjad vist kellelegi…

” Tasu tehtud töö eest peaks olema tööst saadav rahuldus ning see, et maailm vajab selle töö tulemust. Siis on elu nagu paradiis või vähemalt paradiisiga võrreldav. Vastasel juhul, kui tööd põlatakse ja tüütuks peetakse ning ka maailm seda ei hinda, on elu tõeline põrgu.” William Edward Burghardt Du Bois, 1868-1963

No 53 – läksin liiga julgeks

Eile glasuurisin mitmeid ettepõletamata asju. No ja läksin liiga julgeks ja juhtus nii…

No53_1

No53_2

Muidugi juhtus nii kõige tähtsama esemega…

Eile hilisõhtul alustasin juba uuega!

No 51 – kolmas!

See on justkui üks lõputu tegu juba :D. Kaks korda olen sellest juba kirjutanud – No 42 ja No 45. Tundub ju liiga hea, et kolmandal korral kõik õnnestuks või kuidas?

Nagu arvata, siis ei õnnestunudki 😀

 IMG_7482

IMG_7485

Õnneks jäi seekord kõik ühte tükki. Ei mingeid pragusid, mis on väga väga rõõmustav. Selleks ajaks, kui ma oma katsetustega ühele poole saan ja lõpuks sellise saan, nagu tahan, siis Maarjal on kodus juba vajalik ese olemas :D. Sellest projektist on tekkinud hasart. No, et peab ju saama, mis mõttes ei saa?

Seda pole vaja haamriga kokku lüüa. Tuleb üks tort muretseda ja vaadata, kuidas see sinna peale istub.

Saan veel paar korda proovida ilmselt!

No 45 – teine ilma komandata ei jää?

Teine läks katki enne, kui ahju jõudis.

Proovisin parandada ka. Teadjamad tavad rääkida, et saviga tuleb “mängida” niikaua kuni see katki läheb, sest siis hakkad tunnetama purunemise piiri.

Igajluhul mida rohkem niisutasin, hoidsin ja toestasin, seda kaugemale pragu ronis.

Ja lõpuks läks täitsa katki…

Nüüd tuleb hakata savi “sulatama”. Peaks vist ikka kolmandat korda ka proovima…

No 42 – kõik asjad ei õnnestu

Mitte kõik asjad ei õnnestu. Ja sellised untsu läinud asjad õpetavad. Kui asi on raskes või savi jaoks ebatradistsioonilises vormis, võib sellest ju aru saada, et ahjust saad katki põlenud eseme, aga kui asi on sinu oma kobakäpluses, siis ajab tigedaks küll.

Juba kavandit koostades oli selge, et endale püstitatud eesmärgi saavutamine ei saa olema kerge. Seoses ühe teise ebaõnnestunud projektiga, oli tehnika terve eseme saavutamiseks, juba omandatud. Kõik kokku kleebitud ja vaev nätud transportisin eseme põletusse. Seal seisis see mõnda aega ning ühel päeval saabus meil, et pitsi ääres on praod ja muidu on ka asi nii õrn, et ahju pakkiv mees ei tahtnud seda ahju tõsta – palus, et ise tõstaksin. Ülevaatamisel selgus, et praod ei olnud läbivad. Omas peas oli selge, et kui pragu näppima ja parandama hakkan, kukub kogu pits hoopis küljest ära. Nii otsustasin eseme olenemata praost ette põletada. Ja tulemus ahjust tulles oli…

…Trummipõrin…

…Tadaa…

No ja loomulikult oli katki. Tunduski juba liiga hea. Olin ju suutnud selle tervelt teise linna otsa transportida. Lisaks ära kukkunud pitsile, oli ka pragu tsentrisse.

Nüüd ei teadnud mida ette võtta. Uurisin erinevat keemiat, millega parandada – head lahendust ei leidnud. Käisin siis oma ala spetsialistidelt nõu küsimas. Sain info, leidsin ilusti ka ahju, kus põletatakse asju veidi madalamal temperatuuril, kuis enne. Otsustasin eseme koju transportida, et siis peale parandustöid see uude ahju viia. Kodus tegin sellele laual ruumi. Kõik oli hästi. Kuni ühel päeval süüa tegin ja laua kohal oleva konksu otsa lõikelauda riputasin. Puust ilus lõikelaud ei jäänud konksu taha kinni ja kukkus äärega vastu pitsi. No ja loomulikult pits katki UUEST kohast.

Oleks mul haamer kohe kõrval olnud oleksin suurest vihast kõik tükkideks löönud ja olekski kõik olnud selle esemega. Aga ei olnud seda haamrit seal!

Kui ahjust tuli pitsitükk ära nii, et see ise oli vähemalt ühes tükis, siis loomulikult nüüd ei tulnud 1 tükk ära vaid lausa mitu…

Selge oli juba enne, et kindlasti tuleb uue sarnase (pits vajab veidi muutmist) asjaga ka uuesti alustada. Tellimus vajab ikkagi korralikku ja esinduslikku täitmist!

Kuna haamrit ei olnud, jäi see kõik terveks. Nii see kõik nüüd seisab riiulis. Mõistlik oleks ju katki lüüa, saab riiulisse ruumi. Samas parandades võiksin sellest midagi õppida, aga kui parandan ja tagasi saan hunniku tükke, mille siis ikka haamriga katki löön… Kas on mõtet?

Sellisena see siis seisab nüüd riiulis…