No 71 – perekonnavapp

by Niidy

Ma ei arva, et inimesed mu blogi tähele panevad. Olen arvanud, et “POTIERI keraamika” FB lehe sõbrad on tekkinud seepärast, et nad on minu sõbrad, mitte Potieri sõbrad. Seda suurem on üllatus, kui postkastis on kiri, et lahedad asjad ja kas teeksid mulle ka midagi, mis läheb kingituseks. Peale hunnikut vestlust ja ideearutelu selgus, et asi läheb pulmakingiks. Vastutus on ju selliste asjade puhul suur. Seda enam, et tookord oli pulmapäevani jäänud vaid kaks nädalat.

Optimistlikult võtsin väljakutse vastu ja asusin usinalt tööle. Nagu ikka tuli tagasilööke. Kõigepealt ajakulu osas. Ei olnud enne sellist perekonnavappi (tellija enda poolt disainitud) kunagi savile kandnud. Oli ettekujutus küll, et see võtab aega, aga et nii palju, seda küll ei osanud arvata. Savitööõhtud venisid öödeks. Ka muus osas tulid tagasilöögid. Glasuuri peale kandmisel pragunes suur kauss ja kruusidel olid ka praoilmingud. Aega aga, et teha valmis uuesti nii tassid kui kauss, ei olnud. Pidin ise valima – tegin uuesti kausi.

Lõpuks peale öiseid muremõtteid võtsin vastu otsuse, mis võis asjade saajale mitte meeldida – tassid ilmselt õigeks ajaks valmis ei jõua. Rääkisin raske südamega loo ära. Õnneks saadi minust aru. Väike võimalus õigeaegseks valmimiseks siiski oli, sest oli lootus, et tassidel ei ole ikkagi pragusid. No lõpptulemusena muidugi oli ja tassid õigel päeval õigesse kohta ei jõudnudki. Küll aga taldrikud ja kauss. Leppisime kokku, et võtan rahulikult aega ja teen tassid uuesti. Täna saidki need ära viidud. Venis nende tegemine siiski liiga pikale, aga seda seekord haiguse tõttu, mis mind pikali niitis.

Komlekt koosnes kolmest tassist, kolmest suuremast taldrikust ja kausist. Taldrikud ja tassid nimedega ning vastavalt isikule (ema, isa ja laps) vastav värv ja nimi. Kauss sai värvid ja nimed vaid ema ja isa järgi.

Lõpptulemus on tehelt väga kihvt. Eriti nüüd, kui pildistamisest on juba omajagu aega möödas, peab tõdema, et üks omajagu lahe asi tuli välja. Ja oi-oi-oi kui palju see mulle õpetas…